eerima või -eeruma

Kui on olemas transitiivsuse ja intransitiivsuse opositsioon, siis on verbipaarikutel eri sisu ning nad on mõlemad tarvilikud: evakueerima ja evakueeruma, orienteerima ja orienteeruma, spetsialiseerima ja spetsialiseeruma, varieerima ja varieeruma. 1976. a ÕS esitab verbi kontrasteerima 'kontrastina esinema'. Keeletarvitus vajab aga verbipaari: kontrasteerima 'vastandama, kontrastina esitama' ja kontrasteeruma 'vastanduma, kontrastina esinema'. Ka harmoneerima-verbi asemel on keeletarvituses kujunenud verbipaar harmoneerima 'kooskõlla panema, kokku sobitama' (nt Harmoneeritud värvitoonid) -- harmoneeruma 'kooskõlas olema, kokku sobima, kokku kõlama' (Värvitoonid harmoneeruvad. Sõnad ja viis harmoneerusid omavahel. Sinine kleit harmoneerus sinisilmadega). Vastandlik verbipaar on disharmoneerima 'ebakõla tekitama' -- disharmoneeruma 'ebakõlas olema'.

Kui on olemas üksnes ilma transitiivse paarikuta intransitiivne verb, siis on kasulik arvestada juba Elmar Muugi antud näpunäidet: u-tuletised on teiste verbituletistega võrreldes dünaamilisemad, nad ei iseloomusta mingis seisukorras olemist, vaid millekski muutumist, uude olukorda üleminekut.¹ Võrdleme näiteks verbe visklema ja viskuma. Just i-listena on seetõttu õigustatud domineerima, eksisteerima, laveerima, vibreerima ja just u-listena degenereeruma, evolutsioneeruma, progresseeruma.

Mõne tuletise senine norming vajab aga paraku muutmist. On nimetatud vähemalt seitset tuletist, mis väljendavad üleminekut ühest olukorrast teise, tendeerivad seetõttu tugevasti u-liite poole, on aga seni siiski olnud õigekeelsusallikais i-listena. Need on deserteerima, doktoreerima, emigreerima, immigreerima, migreerima, finišeerima, kulmineerima.² On ammu aeg nende süsteemipärast u-liidet tunnustada, mida Eesti Keele Instituudis teoksil olev keelekorraldussõnaraamat teebki.

² V. T a u l i, Eesti grammatika I. Hääliku-, vormi- ja sõna-õpetus. Uppsala, 1972, lk 104; T. E r e l t, Keelenõuanne Tallinnas. Sõna ja tema kuju (1). Keel ja Kirjandus 1976, nr 11, lk 673.

Keel ja Kirjandus 1991, nr 6