Keelenõuannete kogu


Kuidas kirjutada kaksikpealkirju


Kaksikpealkirjad koosnevad kahest pealkirjast, mida ühendab sõna ehk. Kuhu panna nendes pealkirjades jutumärgid ja kuidas jääb algustähtedega?

Meenutagem, et harilik pealkiri on teksti sees jutumärkides ja suure tähega on üksnes esimene sõna, nt Jaan Rannapi lasteraamat „Maal ja merel“.

Kaksikpealkirju on tavaks kirjutada nii, et jutumärke ei korrata, aga sõna ehk järel algav teine pealkiri on suure tähega. Niisiis mitte „Rehepapp“ ehk „November“, vaid Andrus Kiviräha romaan „Rehepapp ehk November“, Henno Käo muinasjutud „Lumeröökija ehk Üheksa ametit“, Ugala lavastus „Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi“, Juhan Smuuli näidend „Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi“, Peeter Pälli keelenõuanne „Võõras, kuid siiski oma ehk Uuesti soome nimede käänamisest“.

On ka kolmikpealkirju, nt Hando Runneli 1972. a ilmunud teos „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks“.

Kui aga on rinnastatud kaks sünonüümi, mitte kaks pealkirja, on sidesõna ehk järel väike algustäht, nt artikkel „Nõuandeid jõulutähe ehk kauni piimalille kasvatamiseks kodus“.

Kaksikpealkirjade reegel ei kehti siis, kui teos on avaldatud alguses ühe, seejärel teise pealkirja all. Sel juhul tuleb kumbki teos vormistada eraldi jutumärkides, nt Karl Ristikivi Tallinna triloogiasse kuuluv romaan „Õige mehe koda“ ehk „Võõras majas“ – esimene on teose praegune pealkiri, teine 1940. a ilmunud esmatrüki pealkiri.

Argo Mund