Et Tallinn ei koliks Lääne-Virumaale ...
Loogelisest loogikast eesti avaliku elu keeles

Argo Mund

Kahtlemata on inimkeele kõige tähtsam ülesanne võimaldada mõtlemist, suhtlemist ja info edastamist. Need kolm komponenti on omavahel tihedas seoses: kui mõtlemine on vigane, sõnastab inimene oma mõtte vigaselt ja raskendab oma suhtlemist teistega. Eesti keele õpikute autor Toom Õunapuu on kirjutanud: „Pahatihti ongi sõnastusvead pigem mõtlemishälbed, sest keel on mõtlemise peegeldus.”

Suhtlus õnnestub kõige paremini siis, kui sõnumi vastuvõtja saab sõnumi edastajast vähese vaevaga üksüheselt aru. Selleks et vastuvõtjal oleks teksti lihtne mõista, peab selle koostaja palju vaeva nägema. Teksti koostaja põhimõtteks peab olema üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Kui seda ei arvestata, võib asjalikuna mõeldud tekst põhjustada segadust. Eriti oluline on täpselt väljenduda siis, kui ülesandeks on kirjeldada olukorda või anda juhiseid. Niisuguseid tekste on kõige rohkem ajalehtedes, aga ka raadios, televisioonis ja õpikutes.

Siiski pakub avalik keelekasutus lauseid, milles on loogikauperpalle ja muidki sõnastuseksimusi. Siinne artikkel keskendub loogikaeksimustele. Ainestik pärineb aastatel 1998–2003 ilmunud ajalehtedest ning ajakirjadest, üks näide on populaarteaduslikust raamatust. Esitan probleemseid lauseid, juhin tähelepanu neis leiduvatele puudustele ja pakun parema sõnastuse. Parandamist vajavad keelendid on näitelausetes kaldkirjas.

Valitud on vale sõna

Liigitus pole loogiline

Nüüd mõelgem, kuidas jooksevad kaardil Lääne-Virumaa piirid.

Selle alateema lõpuks võib küsida, mitu tundi on ööpäevas.

Kuidas seda lauset küll parandada?

Sõnu on liiga palju

Uno Mereste on öelnud: „Lausete silumisel ja viimistlemisel tuleb silmas pidada, et lõplikult valmis pole nad mitte siis, kui neis kõik on ammendavalt ära öeldud, vaid alles siis, kui neist kõik liigne on maha tõmmatud.” Seda nõuannet pole arvestatud alljärgnevates lausetes.

Sõnu on liiga vähe

Sõnad on vääralt seostatud

Sellesse jaotisse on koondatud niisugused laused, kus sõnade järjekord on väär või laiendab kõrvallause valet sõna.

Morfoloogiliste lõppude kordamisest loobumine on lubatud vaid nelja viimase käände puhul, kuid ka siis tuleb olla tähelepanelik, et sõnade vahel ei tekiks soovimatuid ühendusi. Järgmises lauses on põhjustanud segaduse olev kääne.

Esineb näiteid ka niisuguste väärkontaktide kohta, mis tekivad mõne vajaliku sõna ärajäämisest.

Kokkuvõtteks

Kuidas tekivad loogikavead? Ülal esitatu põhjal võib sellele küsimusele vastata järgmise loeteluga (vigade üksikasjaliku liigitusega saab tutvuda Enn Koemetsa artikli „Loogilised sõnastusvead” vahendusel):

  1. valitakse vale sõna, mis võib osalt tingitud olla tähenduse hämarast tundmisest;

  2. seotakse alammõiste väära ülemmõistega;

  3. sõnu on liiga palju, mis tekitab koomilisust või tingib räägitud asjade üleseletamise;

  4. sõnu on liiga vähe ja seetõttu jääb mõni oluline detail välja ütlemata;

  5. sõnade vahel on väärkontakt.

Kõigile neile, kes arvavad, et mõne eespool analüüsitud lause parandamine on liigne norimine ja tarbetu täpsuse nõudmine, esitan järelemõtlemiseks Andrus Saareste aforismi: „Kõige enam ohtu oma keelele võime karta endilt, kui selle tarvitus ja harrastus meil lõtvub.”

Oma Keel 2002, nr 2