Peeter Päll
Antiikaja Euroopa kaardile vaadates näeme seal peamiselt hõimunimesid: Umbri, Ligures, Phryges, Cappadoces jts (vt näiteks „Die Welt der Antike / Atlas antiquus”. VEB Hermann Haack, Gotha 1957 jm). Need on ladinakeelsed mitmusevormid, mille eesti keelde tõlkimine pole alati kerge, sest me ei tea sageli ainsuse lähtevorme (võrreldagu antiikaja Britanniat asustanud hõime atrebates, coritanii, deceangli, demetae).
Rooma riigi koosseisus olles muutuvad endised hõimualad aga provintsideks, maa-aladeks jm ning saavad uue nimekuju: Umbria, Liguria, Phrygia, Cappadocia. Pandagu tähele lõppu -ia. Jäägu siinkohal kõrvale liite algne päritolu (ia-lõpulised on juba paljud Kreeka maakondade nimed, vrd Aitolia, Messenia, Thessalia), kuid vaieldamatu on see, et ia-lõpu näol on tegemist maailmas kõige tuntuma maa-alade, eriti aga riikide nimesid moodustava tuletusliitega.
Keskaja Euroopas on see liide veel tuntud eeskätt kohanimede ladina vastetes, ent mida lähemale tänapäevale, seda rohkem võetakse ta kasutusele kas uute maade nimetamisel või teiste maade nimede mugandamisel. Heaks näiteks on siin vene keel, kus ia-lõpp kodunes sedavõrd, et isegi oma maa nimi Русь tuli Peeter I aegadest peale kasutusele latiniseeritud kujul Россия. Sama lõpu said ka paljud välisnimed, mille puhul me teistes keeltes ia-liidet ei näe: Финляндия (vrd rootsi Finland), Швеция (vrd rootsi Sverige, inglise Sweden, saksa Schweden), Голландия (vrd Holland), Шотландия (lähteks ilmselt saksa Schottland) jne. Isegi slaavi suguvendade maa nimi sai latiniseeritud lõpu: serblaste Црна Гора’st sai Черногория. (Meil tuntakse seda maad itaaliakeelse Montenegro nime all, nõukogude ajast venepäraselt ka Tšernogooriana.)
Liite õitseaeg langeb XX sajandisse, kui tekib hulgaliselt uusi riike ja riiklikke moodustisi. Pärast Austria-Ungari riigi lagunemist sünnib 1918. a Tšehhoslovakkia, Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik saab 1929. a nimeks Jugoslaavia jne. Lausa massiliselt vorbitakse ia-lõpulisi nimesid 1920.–30. aastate Nõukogude Liidus uute rahvuslike vabariikide jm haldusüksuste moodustamisel: Hakassia, Jakuutia, Kalmõkkia, Korjakkia, Tšuvaššia, Udmurtia, venekeelses kasutuses veel Карелия (Karjala), Татария (Tatarimaa) jt. Moodustatud on nad rahvanimetuste ehk etnonüümide alusel.
Kolonialismist vabanemine lisab liitele hoogu; nimesid moodustatakse kas jõgede (Sambia, inglise Zambia < Zambezi jõgi; Nigeeria, inglise Nigeria < Niger) vm geograafiliste objektide (Namiibia < Namibi kõrb) järgi, ka eri elementide kombineerimisel (Tansaania, inglise Tanzania < Tanganyika + Zanzibar; Indoneesia, algkujul Indonesia < India + kreeka nesos ’saar’).
Märkamatult on liitest saanud ka eesti keeles tunnustatud võõrnimelõpp. Lähemalt puutus Emakeele Seltsi keeletoimkond sellega kokku siis, kui arutati Venemaa vabariikide nimede lühikujusid. Ei olnud selge, kuidas nimetada näiteks endise Tšetšeeni-Inguši ANSV järglasvabariike, samuti varasemat Karatšai-Tšerkessi autonoomset oblastit. Seni oli ia-lõpuliste nimede puhul järgitud kirjutamata reeglit, et nimi mugandatakse selle lõpuga eesti keelde juhul, kui nii on ka lähtekeeles või paljudes teistes keeltes kasutusel.
Tšetšeenide maad nimetatakse vene keeles Чечня, nime väidetavaks lähteks on Tšetšen-Aul – selle asula nimi, kus venelased esimest korda tšetšeeni rahvaga kokku puutusid. Tegemist ei ole niisiis ia-lõpulise nimega; ka teistes keeltes puudus esialgu vastav lõpp. Inguššide asuala lühinimi vene keeli on Ингушетия, selle võinuks eesti keelde mugandada kujul „Ingušeetia” (nii ongi aeg-ajalt ajakirjanduses näha), ent siis oleks ehk segadust tekitanud asjaolu, et maad asustavad ingušid, mitte ingušeedid. Venekeelses maanimes kajastub muuseas gruusiapärane maanimede lõpp (vrd Imerethi, Kolhethi, Meshethi, Svanethi).
Nii saigi Ott Kursi õhutusel tookord kokku lepitud kasutada siin ia-lõppu ja soovitada nimesid kujul Inguššia (vrd Tšuvaššia), Tšetšeenia, Karatšai-Tšerkessia jt. Radikaalsemad ettepanekud, nt Hantia-Mansia või Tšuktšia, siiski toetust ei leidnud. Seega oli tegemist puhtalt Eesti pinnal sündinud ladinapäraste nimetuletistega. Päris üksikuks me ei ole siiski jäänud: ka soome keeles on kasutusele tulnud nimed nagu Tšetšenia või Hanti-Mansia (!), inglise keeles levib Chechnya kõrval ka Chechenia ning saksa Tschetschenien ja prantsuse Tchétchénie on samast sarjast.
Mõõdukus on siiski voorus ja seepärast tasub meenutada mõnda nime, kus -ia on täiesti asjatu. „Karabahhia” on nende hulgas kõige visama elujõuga, kuigi pealiskaudnegi tutvus faktidega peaks meid nimekuju sobimatuses veenma. Vene keeli on see maa-ala Карабах, aserbaidžaani keeli Qarabağ, armeenia keeles Gharabagh, ka ühegi teise keele vormid ei paljasta ia-lõppu. Seega on õige nimi Karabahh.
„Tšehhia” on pisut komplitseeritum. Pärast Tšehhoslovakkia lagunemist tekkis eraldi tšehhi riik, millel ajaloolist nime polnud, sest traditsiooniliselt jagati see maa omakorda kaheks maa-alaks. Saksapäraselt tunneme neid alasid Böömi- ja Määrimaana, tšehhi keeles nimetatakse neid Èechy ja Morava, „vahepealsed” versioonid eesti kasutuses on olnud ka Tšehhi(a) ja Moraavia (NB! jälle ia-lõpuga, eeskujuks ilmselt venekeelsed Чехия ja Моравия). Mõlemat hõlmavat ühist nimetust ei olnud isegi tšehhi keeles (uuenduslik Èesko on alles juurdumas) ja seepärast on rahvusvahelises suhtlemises tavaline riiki nimetada täiskujul: Tšehhi Vabariik.
Ent eesti keel võimaldab maa lühinime siiski moodustada, võttes aluseks rahvuse- ja keelenimetuse omastavalise kuju: Tšehhi. (Ago Vilo on paremaks pidanud vormi Tšehhimaa, seda võiks aga kasutada sünonüümselt samal põhimõttel nagu Läti ja Lätimaa, Soome ja Soomemaa jne.) Argikeeles oli see nimi juba varem kasutusel ning õigupoolest on ta juba 1976. a ÕSis samas tähenduses sees. Mis puutub Tšehhi ajaloolistesse koostisosadesse, siis tekitab ilmselt kõige vähem segadust see, kui kasutada nende nimesid algupärasel kujul Čechy ja Morava.
Pilt ei oleks täielik, kui ia-liite kõrval jätaks mainimata teised maanimede moodustamise viisid. Rahvusvaheliselt on neist tuntuselt järgmine turgi ja Lõuna-Aasia maades levinud lõpp -stan, mille lähteks on iraani sõna ostān ’maa, piirkond’. Seegi liide on levinud uute riikide tekkimisega, kohati on ta välja tõrjumas ia-liidet, vrd Turkmeenia > Türkmenistan, Baškiiria > Baškortostan, Kirgiisia > Kõrgõzstan. Tuletised lähtuvad etnonüümidest, ent on ka kombineeritud vorme, neist tuntuim ehk Pakistan, mis tuletati 1930. aastatel Pandžabi, Afganistani ja Kashmiri nime esitähtedest, liites stan-lõpu.
Eesti keeles on aga universaalne maanimede moodustamise viis lisada lõppu -maa. Seda on kasutatud paljude rahvanimetustest tulenenud maanimede puhul, vrd Saksamaa, Venemaa, Svaasimaa, Prantsusmaa, Iirimaa jne. Moodus on niivõrd loomulik, et seda saab rakendada alati, kui muud võimalused pole selged. Nii võivad tekkida maanimed Ovambomaast Kurrunurruvutimaani.
Eelmisega mõnevõrra võistlev, kuid põhiliselt vanematele, traditsioonilistele maanimedele on omane lühike omastavaline tüvi ilma maa-ta, vrd Leedu, Läti, Norra, Poola, Rootsi, Ungari. See on üsna keeleomane viis moodustada maanimesid rahvanimetuste põhjal, uuemad nimed siin liigis on Dominikaani (see ei pärine küll rahvanimetusest), Komi, Tšehhi; argikeeles olid veel hiljuti kasutusel ka näiteks Kasahhi, Tadžiki, Usbeki jm. Kohati on kõikuvust siiski selles küsimuses, kas kasutada nimesid maa-lõpuga või ilma, vrd Komi, aga Marimaa. Enamasti on peaaegu alati võimalik lisada omastavalisele tüvele -maa, vrd Komimaa, Taanimaa, Poolamaa; vastupidine on haruldasem, vrd Saksamaa ~ Saksa, Venemaa ~ Vene, ent maanimedena ei käibi Inglise ega Prantsuse.
Seega võib lõpuks tõdeda, et maanimede moodustamise viise on mitmeid ja kuigi ladinapärane ia-lõpp on neist universaalseim, ei maksa sellega liialdada ega ära unustada ka eestipäraseid nimede tuletamise võimalusi.
Oma Keel 2001, nr 1