Maire Raadik
Suur algustäht tähistab 1) lause algust, 2) nimesid, 3) osa nimetusi nende ametlikkuse ja püsikindluse märkimiseks, 4) tunderõhku. Viimase alla käivad muu hulgas adressaatide Sina ja Teie.
Mõnikord oleneb algustähest ka tähendus, mõnikord mitte. Näiteks on oluline vahe, kas kirjutada Eesti Pank (meie riigipank) või Eesti pank (mis tahes Eestis olev pank). Sel juhul oleneb tähendus algustähest, ja et see, mida me öelda tahame, oleks üheselt selge, peaksime oma riigipanga puhul kirjutama sõna pank alati suure algustähega - Eesti Pank, muidu aga väikesega, nt Hansapank ja Ühispank on Eesti pangad. Teisalt pole aga sisulist vahet, kas kirjutada nt väikeste tähtedega eesti keele instituut või läbivalt suure algustähega Eesti Keele Instituut - see on ikka üks ja seesama asutus. Sama moodi poleks vahet, kas kirjutada (Ühispanga) kapitaliturgude divisjon või Kapitaliturgude Divisjon, (Eesti Mobiiltelefoni) peadirektor või Peadirektor.
Tegelikult me muidugi divisjone ega peadirektoreid suure tähega ei kirjuta, vaid lähtume reeglist, mille järgi tuleb nii osakonnad jm allüksused kui ka kõik ametinimetused kirjutada väikese tähega. Teine lugu on eesti keele instituudi taoliste nimetustega, mille puhul on kokku lepitud kirjutada kindlatel juhtudel nimetuses iga sõna suure algustähega. Suur algustäht peaks sellisel juhul rõhutama nimetuse ametlikkust. See ametlikkuse rõhutamine on puhtalt kantseleikeele omapära ega ole kohustuslik nt ajalehekeeles, kus võib kirjutada väikeste tähtedega eesti keele instituut, rahandusministeerium, riigi maa-amet jne.
Seega, kui suurel algustähel ei ole väiketähega võrreldes erinevat tähendust, on sageli õige kirjutada väiketähega. Nt kui tekib kahtlus, kas reegli järgi peaks kirjutama (Eesti Panga) nõukogu või Nõukogu, tuleks eelistada väikese tähega kirjutamist, sest asi iseenesest on ikka sama. Teist laadi näide on nt Euroopa Nõukogu, kus algustähest sõltub tõesti ka tähendus - vrd Euroopa nõukogu, mis võib olla mis tahes Euroopas tegutsev nõukogu.
Kuidas on seekõrval lugu asesõnadega Sina ja Teie, mida on kirjades tavaks kirjutada suure tähega? Sina puhul on asi lihtsam, sest olenemata sellest, kas kirjutada suure tähega Sina või väikese tähega sina, jääb tähendus tegelikult ikka samaks. Muide, saksa keele maad on oma ortograafiat reformides muu hulgas otsustanud loobuda nn viisakus-Sinast. Ülemöödunud aasta suvest alates võib seal kirjutada sina ka kirjades väikese algustähega.
Erinevalt asesõnast sina on asesõnal teie ses mõttes kaks tähendust, et teie võib märkida nii üht kui ka mitut inimest. Just kirjades esineva viisakus-Teie puhul tekibki küsimus, kas suurtäheline Teie tähendab ainult ainsust või siiski ka mitmust. Ehk: kas saab vahet teha, et Teie on üks inimene ja teie on mitu inimest?
Tegelikult saab küll. Eesti keeles on meil tõesti tavaks kirjutada Teie kirjades suure algustähega eeskätt siis, kui adressaate on üks. Seega käib viisakus-Teie ainult ühe inimese kohta. Kui aga neid, kelle poole pöördume, on mitu, on tavaks kirjutada teie väikese tähega.
Viisakus-Teie kasutus ei piirdu ainult kirjadega, ta hõlmab muidki isiklikumat laadi pöördumisi. Kui nt triikraua kasutamise või pliidi paigaldamise juhendis pole suurtäheline Teie ilmselt tingimata tarvilik, siis sularaha- või järjekorraautomaadi peale või sisse pandud õpetuses näib ta päris kohane olevat (kavalamad on seal küll kogu teksti hoopis suurtähtedega kirjutanud).
On küsitud, kas näiteks reklaamvoldikus kirjutada suure tähega Teie või väikese tähega teie? Kui voldiku koostaja peab lugejana silmas üht inimest (st tegu pole nt perele mõeldud pakkumusega, kus ühe voldiku adressaadiks on korraga mitu inimest), on soovitatav kirjutada Teie suure tähega (st viisakus-Teie). Eeskätt laste ja noorte puhul sobib muidugi Sina, ja miks mitte ka väikese tähega - sina.
Hansaleht 17.3.1999