Mati Erelt
Kas Kallis Maire ja Tiina või Kallid Maire ja Tiina?
Sõnade või fraaside rinnastamisel jäetakse korduvad liikmed tavaliselt ära. Näiteks selle asemel, et öelda Mul on väike maja ja väike aed, öeldakse enamasti Mul on väike maja ja aed, kus teine, korduv täiend on ära jäetud. Mõnes keeles, näiteks vene keeles, pannakse alles jääv täiend niisugusel juhul mitmusesse, justkui rõhutamaks, et täiend kuulub mõlema nimisõnalise põhja juurde: У меня небольшие дом и сад. Eesti keeles, nagu ülal esitatud näitest juba ilmnes, ei muuda korduva ainsusliku täiendi ärajätmine rindliikmete juurest üldjuhul alles jäävat täiendit mitmuslikuks, hoolimata sellest, et mitmuse kasutamine muudaks väljendi ühemõtteliseks. Lause Mul on väikesed maja ja aed on eestlase (kui ta just Venemaa eestlane pole) keeletundele päris võõras. Sellel reeglil on siiski paar erandit. Mitmuslikku täiendit võib (ehkki ei pruugi) kasutada siis, kui rindliikmete juures on olemas või selgelt tajutav mingi ühisnimetaja, näiteks tarbetud 3. ja 4. punkt; kümneaastased poiss ja tüdruk = kümneaastased lapsed — poiss ja tüdruk; Kallid Maire ja Tiina! = Kallid sõbrad (kolleegid vms) Maire ja Tiina! Rindliikmete juures on mitmuses v-kesksõnaline täiend, kui täiendi ja põhja suhtele vastab lauses öeldise ja aluse suhe, nt Välismaal elavad Anne ja Peeter said hääletada Eesti saatkonnas — Anne ja Peeter elavad välismaal.
Kas Eesti ja Soome president või Eesti ja Soome presidendid?
Seniste eesti keele grammatikate järgi ei muuda ka korduva ainsusliku põhja ärajätmine allesjäävat põhja mitmuslikuks. Seega, kehtiva reegli kohaselt oleks õige öelda Eesti ja Soome president või Tiidu, Antsu ja Peetri allkiri, mitte Eesti ja Soome presidendid või Tiidu, Antsu ja Peetri allkirjad. Tegelikus kasutuses kohtab üsna sageli ka mitmust. Küllap tuleb sellega leppida.
Mitmuse kasutusele ei tasuks siiski hakata otsima mingit sisulist põhjendust. Mõned mitmuse eelistajad on väitnud, et ainsuse kasutusest ei pruugi selguda, kas tegu on kahe erineva või üheainsa olendi või asjaga, mitmus aga olevat ühemõtteline. Tõepoolest, lausest Tal on seinal isa ja ema pilt ei selgu, kas jutt on kahest eraldi pildist või ühest pildist, kus isa ja ema mõlemad peal on. Kuid lause Tal on seinal isa ja ema pildid on tegelikult ju veelgi ebamäärasem. Siit ei selgu, kas seinal ripub üks isa ja teine ema pilt või on seesuguseid pilte mitu või on seal paar ühispilti või hoopis läbisegi ühis- ja eraldi pildid jne. Loogiliselt võttes on ainsus hoopis selgem, sest see pakub ainult kahte valikuvõimalust — üks ühine või kaks eraldi. Ebamäärasust aitavad vältida eelteadmised (enamik inimesi ju teab, et Eestil ja Soomel on kummalgi oma president) või laiem kontekst. Lause enda sees aga ühestab tõlgenduse tihtipeale öeldise ühildumine. Näiteks öeldise mitmus lauses Isa ja ema pilt olid pärit sajandi algusest osutab, et tegu on isa pildiga ja ema pildiga, öeldise ainsus lauses Isa ja ema pilt oli pärit sajandi algusest aga näitab, et jutt on ühest pildist, näiteks pulmapildist. Täpselt samuti ühestab tõlgenduse öeldise mitmusevorm lauses Hiiumaa loodeosas asuvad Ristna ja Kõpu tuletorn.
Mitmuse kasutamine on tingimata vajalik vaid siis, kui järgneb loetelu, näiteks: § 36 lõigete 2, 3, 4 ja 8 tekstid (mitte: tekst) olid järgmised: (1) .......; (2) .......; (3).
Kui väljajätuga kaasnevat mitmetähenduslikkust kuidagi vältida ei õnnestu, siis korratagu põhja: valuutaturgude osakond ja telepanganduse osakond (kokku kaks) on kindlasti selgem kui valuutaturgude ja telepanganduse osakond.
Kas Töötas maalikunstniku ja skulptorina või Töötas maalikunstnikuna ja skulptorina?
Rinnastada ja rinnastuse korral ära jätta saab ainult sõnu ja sõnast suuremaid keeleväljendeid, mitte aga tunnuseid või lõppe. Eesti keeles käituvad selles suhtes erandlikult oleva, rajava, kaasaütleva ja ilmaütleva käände lõpp:
maalikunstniku ja skulptorina = maalikunstnikuna ja skulptorina
maalikunstniku ja skulptoriga = maalikunstnikuga ja skulptoriga
maalikunstniku ja skulptorini = maalikunstnikuni ja skulptorini
maalikunstniku ja skulptorita = maalikunstnikuta ja skulptorita
Nelja viimase käände niisugune käitumine on tingitud sellest, et nende käänete lõpud pole päris tüüpilised käändelõpud, vaid midagi kaassõna ja käändelõpu vahepealset, poolkaassõnad. Nende lähedust kaassõnadele kinnitab muu hulgas seegi, et omadussõnaline täiend jääb vastavas käändes oleva nimisõna puhul omastavasse käändesse: ilusa tüdrukuna, mitte ilusana tüdrukuna, täpselt samuti nagu ilusa tüdruku juures, mitte ilusa juures tüdruku juures.
Kas sekretär-tõlgile või sekretärile-tõlgile?
Eesti keeles lisatakse käände ja arvu tunnus igale rindliikmele, olenemata sellest, kuidas rinnastusseos vormistatakse, kas sidesõna või sidekriipsu abil, nt poistele ja tüdrukutele, mitte poiss ja tüdrukutele, ning poistele-tüdrukutele, mitte poiss-tüdrukutele. Kaheosalised ametinimetused, nagu sekretär-tõlk, arhivaar-asjaajaja, tüürimees-mehaanik, nõunik-büroojuhataja, on samuti käsitatavad rindühenditena, kus sidekriipsul on sidesõna ja ülesanne. Seega tuleb neiski ühendites käänata mõlemaid osi, s.o sekretäri-tõlgi, arhivaarile-asjaajajale, tüürimeeste(ga)-mehaanikutega jne. Sama kehtib mitmesuguste muudegi ühendite kohta, näiteks talvekirikust-kabelist, ekspordi-impordipank, AS Puhki & Poegade (või Puhki ja Poegade ASi, ASi Puhk ja Pojad), Hale'i-Boppi komeet (kahe eri isiku — Hale'i ja Boppi avastatud komeet), Hertzsprungi-Russelli diagramm, Molotovi-Ribbentropi pakt, Tallinna-Tartu maantee. Kui aga sidekriipsul ei ole ja väärtust, nagu kaksiknimedes Valve-Liivi, Grünthal-Ridala (tegemist on üheainsa isikuga) või põimühendeis avalik-õiguslik (see ei tulene ühendist avalik ja õiguslik, vaid on moodustatud ühendist avalik õigus), siis käändub ainult järelosa: Valve-Liivit, Grünthal-Ridalale, avalik-õiguslikust.