Perekonnanimede käänamine

Eesti- ega muukeelsete perekonnanimede käänamiseks ei ole lühiartiklis võimalik ammendavaid juhiseid anda. Huviline võiks lugeda kas või vastavaid peatükke Ester Kindlami raamatust «Meie igapäevane keel» (1976) ning Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli «Eesti keele grammatikast» (2. tr 1970).

Keelekorraldajad soovitavad järgida üldreeglit: eesti perekonnanimesid käänatakse nagu vastavaid käändsõnu. Niisiis Pere, omastav Pere, osastav Peret; Ots : Otsa; Rüütel : Rüütli; Sepp : Sepa; Kask : Kase, mitte Kaski; Kalamees : Kalamehe. Ametlikes dokumentides võib segaduste vältimiseks ülakomastada üldnime omastavaga sarnanevaid perekonnanimesid (nimetav Metsa, alaleütlev Metsa'le, vrd Mets : Metsale).

Reegel kehtib tuntud nimisõnatüvede kohta, mis on astmevahelduseta, vältevahelduslikud või lihtsama laadivaheldusega. Muudel juhtudel säilitatakse sageli nimetava kuju ja lisatakse sellele tüvevokaal -i. Selliseid erandeid leidub võrdlemisi palju, levinumad on järgmised.

1. Kirjakeeles vähem tuntud, tihti murdelist päritolu nimed (Rüüt, omastav pigem Rüüdi kui Rüüda; Simmel : Simmeli, mitte Simli).
2. Laadivaheldusega nimed, mille omastav nimetavast tugevasti erineks (Susi : Susi, mitte Soe; Raag : Raagi, mitte Rao).
3. Omadussõnalised nimed (Aus : Ausi, Ausa on võõrastavam; Vapper : Vapperi).
4. Enamasti jääb ära omastava me- või da-silp (Süda : Süda; Ranne : Ranne; Kibe : Kibe); samuti rühma i-lõpuga nimede omastava lõpusilp -ja või -ju. On Vari : Vari, Väli : Väli (ent liitsõnus pigem nt Uusväli : Uusvälja). Osastav võib olla Vari või Varit, Väli või Välit, nagu Mari(t) ja Jüri(t), Oja(t) ja Aru(t).

Ka loetletud juhtudel võib nime kandja ise või keegi teine tajuda nime taga sõna ja seda vastavalt käänata. Nime kandja soovi tuleks võimalust mööda arvestada.

Kuidas siis ikkagi toimida näiteks Juhan Mäe nimega, kui tahetakse näidata, kas perekonnanime algkuju on Mägi või Mäe? Probleemi ei tohiks tekkida, kui direktor avaldab tublile töötajale tänu, selts annab liikmele aukirja vms. Sel juhul on nimi kõigile tuttav, algkuju teada.

Ametlikumais dokumentides on täpsust püütud saavutada peamiselt kahel moel: paber antakse Juhan Mägile või Mägi'le (reegel nõuab apostroofi juhul Mäe'le) või siis Mägi(,) Juhanile. Esimene variant on kohmakas (vrd Kask'ile, Kalameesile) ja teine vastuolus eestipärase tavaga kirjutada eesnimi esimesena. Seetõttu peaks eelistama kolmandat: dokument on soovitatav sõnastada nii, et isikunimi jääks nimetavasse käändesse. Käesolev tõend on välja antud Juhan Mägile selle kohta, et tema on saanud.. asemel sobib Tõendan (tõendame), et Juhan Mägi on saanud.. või lihtsalt TÕEND (TUNNISTUS). Juhan Mägi on saanud (lõpetanud).. Jaan Järve tulud on olnud järgmised.. võiks olla Jaan Järv on saanud järgmist tulu.. Ka adressaadi nimi avaldustes, pöördumistes jm jäägu nimetavasse. See soovitus ei tähenda aga, et nime võiks kirjutada nimetavas käändes, kui plangi tekst nõuab muud käänet.

Võõrnimede (sh võõrperekonnanimede) käänamine on omaette teema. Kõige sagedamini tekitab küsimusi ülakoma kasutamine. Ülakoma märgib nime põhikuju piiri, kui põhikuju lõpeb häälduses vokaaliga (täishäälikuga), aga kirjas konsonandiga (kaashäälikuga), või vastupidi.¹ Näiteks nimi Joyce lõpeb häälduses konsonandiga, aga kirjas vokaalitähega. Käändelõpp vastab hääldusele ja nii tekiks kirjas häiriv täishäälikujärjend. Niisiis mitte Joycei, vaid Joyce'i teosed. Selliste nimede käänamisel ei tohi unustada tüvevokaali -- õige on Joyce'ile, Rourke'iga. Samuti kasutatakse ülakoma, kui nimi lõpeb häälduses vokaaliga ja kirjas konsonanditähega: sõidab Renault'ga (mitte Renaultga); Renault'l (mitte Renaultl) on mõlk. Viimasel juhul märgitakse apostroofiga ka omastavat käänet: ostis Renault'. Muudel juhtudel ei ole tarvidust ülakoma kasutada. Näiteks nimi Rousseau lõpeb häälduses küll kirjapildist erineva vokaaliga, kuid piisab, kui kirjutada Rousseau filosoofia, Rousseaule. Nime Descartes hääldus lõpeb t-ga (konsonandiga) ja omastava kirjapilt võib olla Descartesi.

Ühesilbiliste võõrnimede kirjapilt ei vasta alati eesti ühesilbiliste sõnade kirjutusviisile. Siis võib samuti käänamisel kasutada ülakoma: Kon'ile (vrd Konile), (Itaalia jõge) Po'd, (rokkansambel) The Who'd.

Kui kirjutaja selleks vajadust tunneb, võib nime põhikuju selguse huvides alati ülakomaga eraldada, eelkõige vähem tuntud nimede puhul, kui nimetava kuju mujalt tekstist ei selgu.

Hommikuleht 5.3.1993