Peagu

Kui eesti õigekeelsussõnaraamatuist järele vaadata, paneb imestama üks meelemuutus. «Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu» II köide 1930 ja Elmar Muugi «Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu» kõik trükid 1933--1946 esitavad sõna peagu (III vältes) võrdsena sõnaga peaaegu. Nii on see sõna mahtunud isegi õhukesse Muugi 1938. aasta «Eesti koolisõnaraamatusse», aga 1953. aasta «Väikeses õigekeelsuse sõnaraamatus» tema jaoks enam ruumi pole jätkunud. 1960. ja 1976. aasta õigekeelsussõnaraamat käsivad: peagu > peaaegu, mis tähendab, et peagu enam ei kõlba.

Meelemuutus toimus seega päris viiekümnendate algul ja oli nähtavasti seotud keeleuuenduse vastasusega. Raske tagantjärele öelda, kas peagu leiti tollal olevat «tarbetu paralleelsus», «ebarahvapärane keelend», «esteeditsev kodanlik keelevorm» või muud sellist, raske öelda ka seda, kellele ta tollastest keelekorraldajatest ei meeldinud. Igatahes otsustati selle sõna elutee lõpetada.

Tegelikult pole peagu keeleuuenduse tehtud, vaid on olemas juba Wiedemanni sõnaraamatus, mis ilmus mitu aastakümmet varem. Tema teke oli väga loomulik: sageda kasutuse tõttu on peaaegu lühemaks tõmbunud, nagu kokkutõmbe teel on tekkinud praegu (paraaegu, vrd paras aeg) või aitüma (aita jumal).

Keeleuuendusega on sõnal pistmist ainult niipalju, et Aavik pidas teda väga tarvilikuks. Põhjus oli selles, et pika peaaegu asemel hakati kasutama lühemat kuju pea. See ei olnud aga Aaviku arvates sugugi vastuvõetav, sest niimoodi oleks pea juba neljakordne homonüüm: I käskiv kõneviis sõnast pidama, II pää, III varsti, IV peaaegu. Aavik konstrueeris lause «Pea pea pea pea püsti!» (pea pää varsti peaaegu püsti). Aaviku meelest võis pea uus kasutus tekitada arusaamistõrkeid: Jüri on pea terve (kas varsti või peaaegu?), Selle tehinguga sa kaotad pea kogu varanduse (kas varsti või peaaegu?). Pea kui kehaosa nimetusena eelistas Aavik teatavasti lõunaeestilist pää, «osalt keeleajaloolisel, osalt kõlalisel põhjusel, osalt selguse pärast».

1930. aastate raamatuid ja ajakirju lehitsedes näeme, et peagu oli tollal päris tavaline. Pärast sõda tehti, nagu eespool kirjeldatud, kahetsusväärne tagasikäik, hoolsad toimetajad kõrvaldasid iga peagu ja nüüd oleme taas Aaviku kirjeldatud «pea-tõve» võimuses. Vähemalt imelikud on järgnevad laused küll: Kleit ulatus pea põlvini; Pea pedantlikkusse kalduv kohusetruudus on tüütu; Pea ehmatusega kuulsid vanemad poja luuletuste ilmumisest.

Peagu elas oma loomulikku elu edasi ainult väliseesti trükistes, näiteks Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaannetes. Kodumaal on tema alles hoidnud mõned üksikud, näiteks Hando Runnel, Henn Saari. Muutkem taas meelt ja hakakem teda kasutama, peagu väärib seda!

Hommikuleht 23.10.1993