Jüri(t) ja Türi(t)

Pesa-tüüpi sõnades on häälikuseaduslikult -La ~ -Lä kadunud, jättes ainsuse osastava lõputa: *kalaLa > kalá, *pesäLä > pezá. Vrd pere-tüübis: *perehtä > peret.¹ Üldiselt käänataksegi kõnesolevaid sõnu keeletarvituses niimoodi, et langevad kokku ainsuse nimetav, omastav ja osastav. Grammatiline homonüümia on siin suurem kui muudes eesti keele muuttüüpides. Enamasti see õigete vormide äratundmist ja tekstist arusaamist ei sega. Üksnes sõnast iga võib mõtteselguse huvides tarvitada ka t-list osastavat² ning samal kombel oleks otstarbekas talitada ka mõnede laensõnadega, nt bugi-vugi(t), harakiri(t), homo(t), hula(t), hulahula(t), ikebana(t), logo(t), midi(t), mini(t), origami(t) 'jaapani paberivoltimiskunst'. Mis sõnadel just tuleks ainsuse osastavat markeerivat t-lõppu sõnaraamatus osutada, see täpsustub keelekorraldussõnaraamatut tegevas töörühmas koos käsikirja edenemisega.

Käesolevas kirjutises rääkigem aga pesa-tüüpi nimedest, mille erandlikkusele on osutatud enamikus seniseis õigekeelsusallikais. Märkus ainsuse osastava -t kohta on aga olnud mitmeti sõnastatud. Esiteks on erinevused selles, kas -t tohib olla või peab olema, teiseks selles, mida nimede all on mõeldud. Mõned näited grammatikatest.

Mati Hint X klassi morfoloogiaõpikus: «Esmavältelised kahesilbilised nimed saavad osastavas erandlikult käändelõpu -t: Jürit ja Marit, sm. Vilut (viga pole ka käändelõputa osastav).»³ Seega tohib ja näidetega on hõlmatud ees- ja perekonnanimed, kohanimedest pole juttu.

Eduard Vääri keskkooliõpikus: «Erandi üldisest käänamisest moodustavad pesa-tüüpi pärisnimed, mille osastava lõpus võib olla -t (Jüri e. Jürit, Mari e. Marit, Kala e. Kalat, Võru e. Võrut, Türi e. Türit).»⁴ Seega tohib ja hõlmatud on nii isiku- kui ka kohanimed.

Elmar Muugi grammatikas: «..t ä h e l e p a n n a: esmasilbilised Jüri, Mari, Luha, Võru jne. deklineeruvad nagu pere (ains. osastav on seega: Jürit, Marit, Luhat, Võrut..).»⁵ Seega peab olema t ja hõlmatud on nii isiku- kui ka kohanimed.

Valter Tauli grammatikas: «Senise kooligrammatika järgi isa-tüüpi nimede sgp. on t-lõpuline (Marit), kuid eelistada tuleb reeglipärast vormi (Mari).»⁶ Eespool on perekonnanime näide Kesa : g. Kesa : p. Kesa ja tagapool kohanimenäited Iru : p. Iru, Tamsalu : p. Tamsalu, Võru : p. Võru. Seega peaks olema ilma t-ta ja hõlmatud on nii isiku- kui ka kohanimed.

Täielikuma pildi huvides ärgem jätkem meenutamata ka Kaarel Leetbergi õpetust käänata see Kana, selle Kana, seda Kanad. «Nõnda käivad: 1. Pärisnimed: ..Jüri, Anu..»⁷

ÕS 1976 (ja tema eelkäija ÕS 1960) on toetunud Muugile nagu paljudes muudeski morfoloogiaasjades. Isikunimede käänamisse suhtumine ÕSis ei väljendu, aga pesa-tüüpi kohanimedes on ainsuse osastavas kohustuslik -t, nt Gobi, Gori, Keri, Kolu, Käru, Muhu, Peterburi, Savo, Seli, Türi, Võru jms on täie loomulikkusega arvatud 40. tüüpi (kõne), Lohu kogemata 41. tüüpi (tubli), mis aga osastavas annab sama tulemuse.

Mida kokku võttes arvata? Esiteks tuleks osastava -t kohta pesa-tüüpi nimedes öelda, et ta tohib olla, aga ei pea olema, ehk teisisõnu: nimedes on osastava -t tavaks, kuid tüübikohast ilma t-ta kasutust ei tohiks veaks lugeda. Teiseks tuleks kõnealuseid esmavältelisi kahesilbilisi (v.a e-ga lõppevaid) isiku- ja kohanimesid käsitleda ühtedel ja samadel alustel, pidades mõlemas võimalikuks nii t-list kui ka t-ta ainsuse osastavat. Teisiti toimides kukuks imelikult välja: kui Jüri on eesnimi, siis oleks osastavas võimalikud nii Jüri kui ka Jürit, kui Jüri on aga Harjumaa kohanimi, siis oleks ÕSi-kohane osastav ainult Jürit; kui Gori on karikaturisti nimi, siis osastav oleks Gori ja Gorit, kui Gruusia linna nimi, siis üksnes Gorit. Selline finessikene ei pakuks keeleliselt midagi, mõistlikum on öelda, et ühed nimed kõik, ning päästa kohanimedegi -t sõnaraamatuis fakultatiivseks, nt «Ürikus ei mainita ei Kolu(t) ega Käru(t)»; «Otsib kaardilt Jüri(t) ja Türi(t)». Sankt Peterburgi eestikeelne nimi on Peterburi, osastavas Peterburi(t). Ja muidugi on otstarbekas morfoloogiliselt samasugustena käsitleda nii ees- kui ka perekonnanimesid: Anu(t), Mari(t), Elo(t), Rein Aru(t), Mart Susi(t), Vambola Maavara(t), Toomas Alatalu(t). Ainult reduplikatiivides on -t möödapääsmatu: «Marit-Jürit lõid kepsu»; «Turut-Porit jäid oma jonni juurde».

Arvestada tuleb veel üldnimestunud isikunimesid. Sõna jüri tähendab 'jüripäev', nt «Vantsis mardist jürini kooli vahet». Selgi juhul peaksid olema võimalikud mõlemad osastavad, nt «Enne jüri ~ jürit linna, enne jaani tagasi». Liitsõnade järelosisena osutab -jüri meesterahvale: jonnjüri, joodijüri, torujüri, Kivijüri (kuju Kärdlas). Osastavas oleks jällegi kaks võimalust. Järelosis -mari markeerib vastupidi naissoost olendit: karvamari tähendab juuksurinnat. Osastav tuleks -mari ~ -marit.

² E. R a i e t, Vabariikliku õigekeelsuse komisjoni otsuseid. Keel ja Kirjandus 1962, nr 6, lk 383.

³ M. H i n t, Eesti keele õpik IX klassile. 2. tr. Tallinn, 1987, lk 217.

⁴ E. V ä ä r i, Eesti keele õpik keskkoolile. 7. tr. Tallinn, 1976, lk 57.

⁵ E. M u u k, Eesti keeleõpetus I. Hääliku- ja vormiõpetus. Tartu, 1927, lk 84.

⁶ V. T a u l i, Eesti grammatika I. Hääliku-, vormi- ja sõnaõpetus. Upsala, 1972, lk 63.

⁷ K. L e e t b e r g, Eesti keele grammatika. Tallinn, 1921, lk 37.

Keel ja Kirjandus 1991, nr 11